Jah, merevahust murdu sööb purjelaeva rind

Täis terashalli väge on iga mehe hing

Kui vahuvalgeid laineid löövad iilid üle pea

ei pelgu tunne mehed, ei hirmu nime tea



Kui veripunast koitu neelab meremehe silm

siis vaba on me vaim ja vaba on me hing



Kui vajub raskelt randa see merelaeva voor

siis võõra ranna lehka veab iga sõõmupaar

Ei toeta käsi mõõka, ei oda hoia klann

ent kui tarvis, haarab tera iga rusik’, raevus ramm



Kui veripunast koitu neelab meremehe silm

siis vaba on me vaim ja vaba on me hing



Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm

vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm



On meresoolast vettind’ minu tuulest paakund kuub

on tormilained räsind’, tüügashabe mõõtmas tuult



Kui silmapiiri poole vaob purjelaeva mast

on igamehe mõtted kus meremehe kast –

üks peotäis mulda oma koduaia alt

vahe tera, tükk leiba ja kiri armsamalt



Kui veripunast koitu neelab meremehe silm

siis vaba on me vaim ja vaba on me hing

Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm

vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm

Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm

vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm